Paber - müüdid ja tegelikkus

Neli enamlevinud müüti paberist

Paber on olnud kultuuri lahutamatu kaaslane sadu aastaid. Hoolimata elektrooniliste massiteabevahendite olulisuse suurenemisest on paber siiani tähtis kommunikatsioonivahend. Vana tuntud tõsiasja, et paber pärineb puust on korrutatud ning toonitatud erinevatel kliimaga seonduvatel aruteludel, kuid paraku mitte just kõige positiivsemas võtmes. On loodud kuvandeid, mistõttu paberisse suhtutakse järjest enam kui metsade hävitajasse ja hiiglaslikku loodusressursside raiskajasse. Suhtume kriitikasse tõsiselt, sest mõningatel juhtudel on see täiesti õigustatud. Kuid me teame: paber on üks säästvamaid tooteid, kui seda valmistatakse vastutustundlikult ning kasutatakse mõistlikult.

Viide väga heale inglise keelsele artiklile paberi kohta käivatest väärarusaamadest asub SIIN

Kirjeldame lähemalt paberi kohta levivaid müüte ja käsitleme igat müüti ka veidi lähemalt. 
Kõrvutame laialt levinud loosungid tegeliku faktiteabega, aidates Teil nii antud teemas muutuda pädevamaks ja seeläbi ka nõudlikumaks. 
Meil on vaid üks maailm - hoidkem seda!

Puitu paberitoorainena kasutatakse 95% juhtudel. Paber koosneb peamiselt tselluloosi kiududest, kuid sõltuvalt paberi liigist on tselluloosi osakaal paberis vahemikus 70–95%. Paberitööstus ei ole kaugeltki ainus tootmisharu, mis tegeleb puiduga. Puit on tooraine, millel on palju häid omadusi ja ohtralt kasutusvaldkondi. Lisaks paberitööstusel tarbitakse puitu ehitus-, energia -, mööbli- ja tekstiilitööstuses. Energia saamise eesmärgil kasutatakse puitu enam kui varem. Järsk nõudluse kasv odavama ja naftast sõltumatute energiaallikate järele on põhjustanud mõnedes regioonides metsade ulatusliku maharaiumise. Selline lageraie on olnud enamasti illegaalne. Mets on tehtud rahaks ühekordse suure ja kiire tulu saamise nimel. Maharaiutud ajaloolistele metsaaladele on rajatud kiiremat kasumit toovad õlipalmi või suhkruroo istandused, paisates segi seni regioonis toiminud biosfääri ja tekitades nii juurde hulgaliselt uusi probleeme. 

Ilma puiduta ei saa paberitööstus anda toodangut – seepärast on paberitööstusel kõrgendatud huvi suhtuda vastutusrikkalt meie metsadesse. Tselluloosi- ja paberitootjatele on hädavajalik jätkusuutlike metsade olemasolu. Ainult see tagab stabiilse tooraine saadavuse ning hinnataseme. Mida rohkem üldine nõudlus puidu järele kasvab, seda rohkem pöörab paberitööstus  tähelepanu taastuvate metsade olemasolule. Jätkusuutlikes metsades on istutamine ja sõltumatute alade kasutamine reguleeritud, täitmaks ökoloogilisi ja sotsiaalseid kriteeriume. Kõige rangemalt kontrollib seda 1993. aastal loodud  Metsahoolekogu (Forest Stewardship Council e FSC). Metsahoolekogu ei kontrolli mitte ainult säästvat metsamajandust, vaid kogu tootmisahela igat aspekti. Tänapäeval on kogu maailmas üle 103 hektari metsamaad, mis  vastavad metsahoolekogu nõuetele. Paberitööstusel on põhjendatud huvi kasutada puitu toorainena vastutustundlikult.

Esimene müüt: „Paberitootmine ohustab metsi.” 
Tegelikkus: „Paberitootmise huvi Metsade vastutustundliku majandamise vastu tagab nende säilimise.”

Maa kogupindala on 51 miljardit hektarit. 70,7% sellest moodustab vesi ja 29,3% ehk 14,9 miljardit hektarit maismaa. Vaid üle 4 miljardi hektari maismaast on kaetud metsaga. Saksamaal Göttingenis asuva metsabioloogia ja puidutehnoloogia instituudi arvutuste kohaselt tarbitakse igal aastal ära neli miljardit kuupmeetrit metsa. Instituudi hinnangul kasutatakse sellest paberitootmises ligikaudu 10%.  Ka ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile on väidab, et 10% aastasest puidutarbimisest moodustab paber ja paberipuit. Samas sõltumatu Worldwatch Institute, mis asub Washingtonis (uurimisasutus säästva keskkonna ja sotsiaalselt vastutustundliku tehnoloogia jaoks), on saanud tulemuseks 20%.  Milline number on tõele lähemal? Õige näitaja jääb ilmselt 10% ja 20% vahele, kuna kogu toodetud paberipuidust ei valmistata paberit. Paberipuidust toodetakse ka mitmeid teisi tooteid, näiteks viskoos, mida kasutatakse tekstiilitööstuses kangaste tootmisel.

Veel üks fakt, mis kummutab metsi hävitava paberi müüdi on see, et paberikiul on ühe elu asemel tegelikult viis kuni kuus  elu. Paberikiudu saab kasutada toorainena kuni kuus korda uue paberi valmistamiseks. Pärast „seitset elu“ saab paberikiudu töödelda isoleermaterjaliks või saada  temast veel väärtuslikku energiat põlemise teel !

Metsahoolekogu (FSC) on rahvusvaheline mittetulundusorganisatsioon, mis töötas välja esimese ja siiani toimiva sertifitseerimissüsteemi säästva ja jätkusuutliku metsamajandamise jaoks. Tähis „FSC” näitab, et puidutooted on toodetud viisil, mis vastab Metsahoolekogu nõuetele. Metsahoolekogu toetavad ja rahastavad keskkonnaorganisatsioonid, sotsiaalsed rühmitised ja ettevõtted. Metsahoolekogu arendab keskkonnasäästlikku ja ühiskonnale vastuvõetavat metsamajandamissüsteemi ning edendab ökoloogiliselt ja ühiskondlikult vastuvõetavates tingimustes toodetud puidu turustamist. Märgise FSC kasutusõigus saadakse alles peale põhjaliku kontrolli läbimist. FSC märgisega tähistatud toote saamislugu peab olema võimalik eristada/jälgida läbi kogu selle tootmisahela. See nõuab sertifitseeritud ja sertifitseerimata toodete pidevat eraldamist ja märgistamist  tootmise, töötlemise  ja turustamise käigus. Metsahoolekogu edu on seotud  asjaoluga, et  protsessiga on seotud nii keskkonna, ühiskondlike organisatsioonide kui ka  kaubanduse esindajad, kes töötavad vajalikke standardeid välja ühiselt. Metsahoolekogu komitee täiendab norme pidevalt.

Jätkusuutlik metsamajandamine (FSC) ja nendest pärit toodete tarbimine on:

Keskkonnale kasulik, sest keelab lageraie ja metsades keemilis-sünteetiliste abiainete kasutamise; säilitatakse  looduslik mitmekesisus.

Inimestele kasulik, sest tagatakse tervisekaitse ja tööohutus, ulatuslikud töötaja õigused,  traditsiooniliste metsakasutusõiguste tunnustamine

Hea ühiskonnale, sest  tagatakse metsasaaduste  tõhus ja ohutu kasutus. Metsamajandus rajatakse pikaajalistele plaanidele  ning võimalikult suure tootevaliku edendamine.

Paberit toodetakse taastuvast toorainest - puidust. Kui pühendunult ja vastutustundlikult jätkusuutliku metsamajandamisega tegeleda, säilib metsi piisaval hulgal ka järgmistele põlvedele. Vaid kümnendikust kogu maailmas langetatud puudest saab paber või paberilaadne toode. Igat paberi tarbeks toodetud tselluloosikiudu saab taaskasutada kuni seitsmel korral.


Teine müüt: „Igast teisest puust saab paber.” 
Tegelikkus: „Paberitootmine on vaid üks paljudest puidukasutusviisidest, ent on ilmselt ainus, mis pakub kõige säästvamaid tarbimisviise.”

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganistasiooni (FAO) statistikast selgub, et mitte paberitootmine, vaid ehitusmaterjalide ja ümarpalgi tootmine tarbib „iga teise puu”. 37% mahavõetud puudest kasutatakse ehituspuidu ja 17% tööstusliku ümarpuidu tootmiseks. Umbes 19% puidust kasutatakse kütteks ja tervelt 14% saematerjali ja  vineerina mööblitootmises. Alles nüüd jõuame paberipuidu ja -tootmise juurde, mille tõendatav osakaal on 10%. Täiendavad kogused saabuvad paberitööstusesse mitmesugustest muudest puitu kasutavatest kohtadest, nagu saekaatrite jäägid. Loomulikult ei ole võimalik siin statistikas kajastada puidu illegaalset kasutamist. See selgitab vastutustundliku tootmisahela ja selle kasutuse tähtsust. See saavutatakse nii sertifitseeritud toodetega kui ka läbipaistvate tarneallikatega tarnijate hoolika valimise teel.

37% ehituspuit
19% küttepuit
17% tööstuslik ümarpuit
14% saematerjal ja vineer
5% paberipuit (sh paberi jaoks)
5% puitmass (sh paberi jaoks)
2% tuletatud puittooted
1% puusüsi
Allikas: FAO 2004 (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon)

Ökoloogilised vaated koos kaubandusaspektidega on muutnud Papyruse käitumist. Peamine põhimõte on, et paberi säästmine ei alga tarbimisest, vaid tootmisest. Üleliigsed laovarud paberiladudes on ebapraktilised ja loodame et jäävad minevikku. Täpsed, tellimustes kindlaksmääratud tarned ning hoolikas tootmise planeerimine käivad käsikäes.

 
Kolmas müüt: „Teisese toorme baasil valmistatud paber on alati keskkonnasäästlikum kui esmase toorme baasil valmistatud paber.” 
Tegelikkus: „Paraku pole taaskasutatud toorme baasil toodetud paber  alati keskkonnasäästlikum.  Ja ära unusta, et esmase toorme olemasoluta ei saa olla ka teisesest toormest valmistatud paberit.”

Taaskasutus on eeskätt võimalus: võimaluse korral kasutatakse tooraineid (ja tooteid) mitu korda ning see on ökoloogiliselt mõistlikum kui minna toorme esmase allika juurde tagasi. Pidev taaskasutus aitab säästa väärtuslikke maavarasid. Paberi ja kartongi taaskasutamine aitab säästa energiat, kuna paberi ümbertöötlemiseks kulub vaid 1/3 tarbitavast energiast, mis kuluks esmase puidukiu baasil paberi tootmisele. Ka vee kogus, mis tarbitakse paberi ümbertöötlemise käigus, on vaid murdosa sellest, mis kuluks esmase toorme saamiseks. Seega annab paberi taaskasutus keskkonnasäästmisesse olulise panuse.

Põhjalikumal teisese toorme saamise tasuvusuuringul peaksime arvestama tooraine päritolu ja tootmismeetodeid. Kui ringlussevõetud tooraine transporditakse teisele poole maakera, et see seal energiamahukas tehases algelise tehnoloogiaga ümber töödelda, võime ökoloogilises plaanis kasu saamisega hüvasti jätta. Kogutud vanapaberi transportimise teekond peab olema võimalikult lühike. Hoidmaks transpordi negatiivset mõju keskkonnale võimalikult väiksena, peaks kogutav vanapaber pärinema riigist, kus seda hakatakse ümber töötlema või äärmuslikul juhul lähedalasuvast riigist. Teisese toorme tootmisel tekib alati sõltuvalt selle puhastamise vajadusest märkimisväärne hulk jäätmeid. Ja need jäätmed tuleks kasutada energia tootmises, et vähendada fossiilsetest kütustest saadava energia tarbimist. Isegi kui paber heidetakse prahina kõrvale, annab see põletamise teel oma panuse energia tootmisesse.

Millal siis on sobilik kasutada teisesest toormest valmistatud paberit? Juhul kui vajatakse vähemkvaliteetset paberit või kartongi. Näiteks ajalehed ja paljud kartongist pakendid  toodetakse teisesest toormest. Ka enamus tualettpabereid sisaldavad suures osas taaskasutusse võetud paberist regenereeritud kiude. Tihti kasutataksegi siin viimase ringi toorainet, sest need tooted lahkuvad ringlusest juba pärast esimest kasutuskorda.

Hoolimata kõigist jõupingutustest peame tõdema, et paberit ei saa igavesti ümber töödelda. Iga kord kui paberit töödeldakse, jäävad paberikiud lühemaks. Kvaliteetsete pabertoodete tootmiseks saab kiude kasutada kuni kuus korda. Protsessi peab pidevalt lisanduma ka esmast tooret. Seega ei ole ükski ümbertöötlemine võimalik esmaste kiududeta.

Papyrus usub, et teisese toorme baasil toodetud paberit tuleks kasutada seal, kus see on ökoloogiliselt arukas. Kvaliteetse trüki- ja kontoripaberi tootmisel on esmase toorme roll jätkuvalt kõige suurem. Sõltuvalt tooraine puhtusest ja sorteerimise tasemest on taastöödeldud paberid eri valgesusega. Ringlussevõetud paber, mis on toodetud ökoloogiliselt sobivates tingimustes kannab nt. Sinise Ingli märki või FSC märki. Neid märke kandva paberi ümbertöötlemisprotsessi ja tooraine päritolu kontrollitakse rangelt. Näiteks jälgitakse, kas tooraine saadakse kogutud vanapaberist (tarbimisjärgsed kaubad) või mitte. Papyrus usaldab tunnustatud märgiseid (nt. Sinise Ingli märk ja FSC). Teisene toore, mis saadakse nt. paberitööstuse jääkidest, ei ole ringlussevõtu peamise ideega – tarbitud toodete taaskasutamisega – kooskõlas.

 
Neljas müüt: „Paberitootmisel tekib palju CO2.” 
Tegelikkus:  „Kui arvestada pabertoote kogu elutsüklit, siis on paber erakordselt kliimasõbralik toode.„

Maailma kliima muutub kiiremini ja dramaatilisemalt kui prognoositud. Vaid pidevate muutustega tootmises ja tarbijate käitumises on võimalik vältida kaugeleulatuvaid ja pöördumatuid tagajärgi. 1997. aasta Kyoto protokollis sätestasid tööstusriigid meetmed kasvuhoonegaaside vähendamiseks. Kuid ilma meie endi tahte ja jõupingutusteta jäävad Kyoto eesmärgid täitmata. Süsihappegaas (CO2) on üks kliimamuutust põhjustavatest kasvuhoonegaasidest. Tegelikult ei ole elu Maal ilma CO2 sisalduseta atmosfääris võimalik. Fossiilsete toorainete põletamisega rikastame Maa CO2 hulka ülemäära. Kui soovime pääseda sellest klimaatilisest lõksust peame CO2 tootmist vähendama.

Paberitootmisel tekib CO2 gaase üllatavalt vähe. Paberitootmisel tekkiva CO2 täpset heitkogust on raske välja arvutada. Heitkoguseid on võimalik arvutada vaid toodangu elutsükli kohta - metsast kuni kõrvaldamiseni. Proovime andmeid võrrelda. Šveits kasutab aastas ühe inimese kohta ligikaudu 250 kg paberit. Tootmises – sõltuvalt kasutatavast energiaallikast – tekitab see juurde 160 ja 300 kilogrammi CO2. Võrdluseks: läbides keskmise suurusega autoga 1500 km tekitatakse sama kogus CO2. Veel üks võrdlus: igapäevane ajalehelugemine tekitab aastas 28 kg CO2 iga inimese kohta. Stockholmi  Kuningliku Tehnoloogiainstituudi (KTH) andmete kohaselt tekitatakse aastas iga päev internetis 30 minutit ajalehte lugedes 35 kg CO2.

Kõik, kes on arvutanud oma ettevõtte CO2 heitkoguseid ja jätkanud vajalike meetmete kasutusele võtmist vähendamaks  heitkoguseid, jõuavad varem või hiljem piirmäärani. CO2  heitkoguseid ei ole võimalik täielikult kaotada. Siiski on võimalik tervet ettevõtte tootmist suunata süsinikdioksiidivaba tootmise suunas ning teha sellega suur ja kindel panus keskkonnakaitsesse. „Kliima suhtes neutraalne tootmine” tähendab mõnes muus kohas vältimatust CO2  heitest kõrvalekaldumist. See saavutatakse niinimetatud saastekvoote ostes ja müües. Neid kasutades neutraliseeritakse ettevõtte A heited tänu ettevõtte B  rakendatavatele keskkonnakaitsemeetmetele. Üha enam ettevõtteid arendavad välja kliimastrateegiaid, et vähendada CO2 heidet ning saavutada turul vastustundliku ettevõtte staatus. See ei ole pelgalt mainetõstmise küsimus, vaid näitab ka tegelikku riskide vähendamise protsessi. Seega valmistuvad ettevõtted võimalikeks seadusemuudatusteks ja tõusvateks  energiamaksudeks. Lõpetuseks võimaldavad võetud keskkonnakaitsemeetmed ka kasumit teenida ja seda osaliselt tänu energia tõhusamale kasutamisele. Oluline on ökoloogia tervikuna, mitte üksik aspekt eraldikäsitletuna.